Kas kusagil on toimumas paradigma muutus, mille eelkaja on Eestisse nõrgalt jõudnud või on tegu järjekordse dot.com stiilis haibiga, millest targu ette eemale hoiame?
Amazon müüs mullu väidetavalt enam raamatuid e-vormis kui paberil. Kirjastajad on järjest kinnitanud, et neile pole see mingi probleem – raamat tahab alati toimetamist, see tulu on garanteeritud sõltumata teose lõppkandjast – olgu see kivi või paber või elektrooniline andmekandja. Häält võiksid tõsta trükitöösturid, kuid sealgi on piisavalt paindlikkust (täna võib tellida enda kirjutatud raamatut kasvõi üksikeksemplarides, täitsa jõukohane hind) ja väga vara oleks rääkida Johannes Gutenbergi leiutise allakäigust.
Kuid olukord on tunduvalt emotsionaalsem õpikute maailmas. E-lugejad lubavad lähiaastatel muutuda Harry Potteri (olen vaid mõnda filmi näinud) sarja stiilis elavateks raamatuteks või olgem täpsed – elavate raamatute elavateks raamatukogudeks.
See toob välja veel assotsiatsiooni kunagise arvutimänguga Myst (on mängitud), mille autorid avaldasid ka rea SciFi romaane eri aegruumides eksisteerivatest maailmadest, mida ühendasid raamatud. Oli täitsa palju võimalusi pakkuv ulmeidee! E-lugejate ja e-raamatutega on maailmarännakuteni on veel jupp maad minna, aga mis jääb puudu, selle teeb ära kujutlusvõime. Üks iseenesesse sulgunud Raamat võib vabalt kujundada enda ümber sisevalgustatud ja välispimendatud kogukonna, millest pääs on väga vaevaline kui mitte võimatu.
Kuid tagasi õpikute juurde. Tavapärane paberõpik on kui monoloog, võrreldav mõnevõrra nüüdseks mõnevõrra allahinnatud auditoorse loenguvormiga, mis erijuhul võib tõesti ühesuunaline kõnemarss olla.
E-õpik võib aga lugeja progressi jälgida, mistahes vormis teste pakkuda ning nende alusel õppijale materjalimäestikus sobivat teed näidata. Video, audio- ja kasvõi 3D interaktiivsed katked sinna juurde.
Stopp! Õppe-CD-d ja DVD-d ning on-line e-kursused on ju tänane reaalsus? Vahe on siiski olemas, ehkki e-kursustega väike – E-õpik on reeglina ka ülejäänud kübermaailmaga kontaktis ehk siis omab jalgu maas ning pead pilvedes, tagades üheaegselt nii detailitäpsuse kui ka globaalse vaate. E-õpik saab olla arenev – peatükk, mis on lugemata, võib olla saanud lugemise hetkeks olulise värskenduse või viite mujale. Tegelikult tunnistan, et ettekujutlus ei suuda haarata kõike, mida e-õpik võimaldaks. See võib olla kas lihtsalt individuaalne e-õppe keskkond või sama kompleksne kui Leo Kunnase Gort Ashryn triloogias kirjeldatud inim- ja tehisteadvuse liit.
The Chronicle of HE Wired Campus artiklis on loetletud rida kirjastajaid, kes on e-õpikute teemaga hoogsalt kaasa läinud. On nimetatud, et McGraw-Hill õpikutest on 95% juba nüüd e-kujul kättesaadavad. Küsimus on ainult selles, et kuivõrd arenenud on õpiku kompileerimis- ja lugemistarkvara, et kõike seda interaktiivsust, mida kujutlusvõime ette manab, ka teoks teha. Vastava tarkvara ScrollMotion loomejuht Mr. Koppel (ohhoo, Eesti mees?) ütleb, et “textbooks are probably the most complex challenge we’ve taken on to date.”
Hoidkem siis silmad lahti, et tulevikku maha ei magaks 
Vähemalt tänased e-kursused ja e-õpiobjektid on heaks seemneks homsetele e-õpikutele kui puuteekraanidega seadmed (ekraani diagonaaliga enam kui 4”) massiliseks muutuvad.
Kujutlegem ette, kuidas te võtate ühelt ekraanilt teksti või pildi kokku nagu lauanurgalt tolmurulli näppude vahele ja kukutate selle hoopis teise seadmesse oma elu elama. Kõike seda oma “valge käekesega” ilma juhtmeid jätkamata, pulki pistmata ja ketast koogutamata.
